Tartu ajalugu on täis dramaatilisust, eriti puudutab see ajavahemikku 1558–1708, mil linnale ihusid hammast kolm suurvõimu – Venemaa, Poola ja Rootsi. Üheksal korral seisid linna all vaenuväed ja vaid kahel korral ei õnnestunud neil Tartut hõivata. Viiel korral leidis aset linnakodanike kas osaline või täielik küüditamine Venemaale. Tõeliseks apokalüpsiseks kujunes aga 1708. aasta, mil lahkuvad Vene väed muutsid linna süstemaatilise hävitamise tagajärjel suitsevate ahervaremete väljaks.
Raamat kõnelebki viimasest Tartu piiramisest Põhjasõja ajal, mis lõppes linna vallutamise ja maatasa tegemisega Vene vägede poolt. Rikkalikule arhiivimaterjalile toetudes maalib autor elava pildi sõjategevusest ja linlaste püüdlustest jätkata nois ekstreemsetes tingimustes oma igapäevaseid toimetusi. Kitsalt kohalikud sündmused on asetatud laiemasse ajaloolisse konteksti, 18. sajandi alguse Euroopas hargnevate sündmuste taustale.
Epiloog keskendub selle suurejoonelise ajaloolise draama peaosalistele – Rootsi kuningale Karl XII-le ja Vene tsaarile Peeter Suurele.